Heiki Nabi

Audentese Spordigümnaasiumi vilistlane, kreeka-rooma maadleja Heiki Nabi pälvis 2006. aasta septembris Hiinas Guangzhous toimunud maailmameistrivõistlustel kuldmedali. Taasiseseisvumise järel oli see Eesti maadlejatele MM-ilt üldse esimeseks medaliks ning oma kuldmedaliga tõusis Heiki läbi aegade kolmandaks eestlasest maailmameistriks.

Miks otsustasid tulla õppima Audentese Spordigümnaasiumisse?
Tundsin spordi vastu juba varakult huvi. Hiiumaal põhikoolis käies oli mu lemmiktunniks kehaline kasvatus, mida õpetas maadluses omal ajal ilma teinud Tiit Madalvee. Maadlusega ma siis veel ei tegelenud ja mul polnud ka kindlat ideed, mida peale põhikooli edasi teha. Niisiis otsustasingi Tiidu mõjutusel ja soovitusel Audentese Spordigümnaasiumisse tulla. Ma polnud üldse kindel, kas ma sisse saan, sest maadluses mul tulemusi ju veel ei olnud. Õnneks võeti mind ikkagi vastu – katseajaga.

Milline oli treeningtöö ja koostöö treeneriga Spordigümnaasiumis?
Koostöö treeneritega oli mul Audentese Spordigümnaasiumis väga hea. Muidugi nõuti distsipliini ja korda, kuid see ongi noorele sportlasele vajalik, sest kindla plaaniga on lihtsam eesmärkideni jõuda. Trenni pidi siin palju tegema. Enne Spordigümnaasiumisse tulekut tegin nädalas neli trenni, kuid siin toimusid trennid kaks korda päevas. Esimesed paar kuud olid rasked, sest keha polnud sellise koormusega harjunud. Oma treenerite kohta Spordigümnaasiumis saan vaid kiidusõnu öelda. Sellise tasemega maadlustreenerit kui Henn Põlluste Eestis teist ei ole.

Milline oli õppetöö SG-s?
Kuna Spordigümnaasiumisse tulles suurenes treeningkoormus märgatavalt, siis oli see väga väsitav. Paar korda juhtus sedagi, et jäin koolipingis tukkuma! Kui ma treeningkoormusega harjusin, sain spordi kõrvalt õppetööga hästi hakkama. Õpetajad olid siin alati mõistvad, kuid nõudlikud. Minu põhihuviks oli küll sport, aga mõistsin, et koolitöö ei tohi selle arvelt kannatada. Kui oleksin kehvade õpitulemuste pärast koolist välja kukkunud, ei oleks ma saanud ka maadlusega enam sellisel tasemel tegeleda.

Mis mälestus meenub kõige ehedamalt, kui mõtled Spordigümnaasiumis veedetud ajale?
Kõige enam meenub ühikaelu. Me olime nagu üks suur pere. Selle tähtsusest saan tagantjärele kõige paremini aru.

Mis on su kõige suuremad saavutused peale kooli lõpetamist?
Olen õnnelik, et ma juba nii noorena häid tulemusi saavutasin. Minu jaoks on ka oluline, et lõpetasin Sisekaitseakadeemia ning suutsin selle kõrvalt edukalt spordiga tegeleda. Inimesed, kes mu kõrval on olnud, on mind alati toetanud. Ka mu endised treenerid on mulle siiani toeks. Näiteks mu esimene treener Tiit Madalvee on praegi suur abimees, kes oskab nõu anda läbi kõrvaltvaataja pilgu.

Mida soovitaksid tulevastele Spordigümnaasiumi õpilastele?
Soovitan kõigil praegustel ja tulevastel Spordigümnaasiumi õpilastel säilitada tugevat eneseusku. Endasse ja oma eesmärkidesse peab vahel uskuma kinnisilmi. Ükskõik kui halvasti mõnel päeval ka ei lähe, peab uskuma, et tulevikus suudad saavutada rohkem. Kui mulle endale seda kooli ajal öeldi, ei saanud ma sellest veel aru, aga tagantjärele mõeldes olid need olulised õpetussõnad. Mina jäin oma kogemusega Spordigümnaasiumis väga rahule. Kui ma poleks siia tulnud, siis oleks elu ehk hoopis teist rada läinud ning Eestil oleks üks maailmameister vähem.